Muumi rühm Viru rabas

 8. septembril osales Muumi rühm Keskkonnaameti keskkonnahariduse õppeprogrammis "Retk Viru rabas".

Hommikust saadik ootasid lapsed väljasõitu. Lõpuks jõudis aeg nii kaugele, et nad said end valmis sättida.  

Vanemad olid lastele selga pannud ilmastikuga sobivad rõivad. Lastel olid kaasas veepudelid. Lasteaiast võtsime kaasa võileivad, õunamuffinid, kurki, juua ja komme. 

Kell 9.00 olime bussis ja alustasime sõitu Viru rappa. Tunnike sõitu ja olimegi päral. 

Kohapeal ootas meid Palmse giid Enri Uusna. 

Lapsed võtsid paaridesse ja tegime selgeks metsas käimise reeglid. 

Asusime rõõmsalt teele. 

Varsti oli esimene peatus.

Giid juhtis laste tähelepanu puude kõrgusele ja kaharusele.

Seejärel päris ta, mis marjad siin kasvavad. Mõned lapsed olid metsas marjul käinud ja teadsid nii pohla kui mustikat. Kõik lapsed said üles otsida mustika taime. Need olid juba üsna raagus. Samas pohlad olid kenasti roheliste lehtedega.

Samuti sai iga laps leida endale sõbraks suure männipuu.

Lapsed uurisid, miks vahepeal on nii laudrada kui tee. Giid selgitas, et kuna on olnud väga kuiv suvi, siis on praegu tee kuiv, muidu on seal tavaliselt märg. 

Meie kasutasime esimesi rajalõike laudteel käimise harjutamiseks. 

Iga natukese aja tagant uuris giid, kas oleme juba rabas. Lapsed vaatlesid puid ja taimi ning langetasid oma otsused. Nad olid sunnitud panema tähele looduse muutumist: tuletama meelde eelnenud vaatlustulemused ja tegema järeldusi. 

Jõudsime raba äärde. Siin oli maapind märg, muutunud olid puud ning taimed. Metsa all kasvanud pohli siit enam ei leitud. Kõrgete kaharate kuuskede asemel olid järjest lühemad männid.

Veidi astusime mööda raba äärt. Peatuse tegime habetunud puude juures. Lapsed said teada, et seal on eriti puhas õhk. Linnaolustikes niisugust samblikku puudelt ei leia.

Seejärel jõudsime laudteeni. Seda, miks laudteel ääred on, lapsed ära arvata ei osanud. Pakuti palju erinevaid variante, ent ratastooli turvalisust ei osanud lapsed ütelda.

Siin laial laudteel said lapsed paarides kõndida, küll aga tuleb teiste matkajate mööda laskmiseks liikuda hanereas, said lapsed teada. Seda saime ka mitmel korral praktiseerida.

Osad lapsed märkasid, et puudel on märgistused. Selgitasime, et need näitavad matkajatele, kust matkatee kulgeb. Samuti möödusime sellisest infoviidast.

Rabas käitumise reeglid olid mitmes keeles raja alguses olemas.

Ja oligi aeg laudteel oma matka jätkata.

Ah jaa, enne öeldi veel, et rabas ei tohi rattaga sõita, aga ratast võib enda kõrval lükata. Selline märk oli kah.

Mida sügavamale rappa jõudsime, seda madalamaks puud jäid. 

Siin vaatasime jõhvikaid.

Lapsed märkasid raja kõrval murdunud puid ja seeni. Giid rääkis, et siin on kaitsealune mets. Kui puu kukub, siis ta sinna jääb. Loodusel lastakse elada, ehk et putukad ja igasugused pisiorganismid leiavad seal omale kodu.

Jõudsime kohta, kus vohas sookail. Sookailu uimastavat lõhna said kõik nuusutada. 

Märkasime, et puud ei kasva siin sirgelt üles, vaid on, mõni rohkem, mõni vähem keerdus. 

Peagi polnud kõrgeid puid enam üldse. Lapsed said teada, et vaatamata kõrgusele on osad nendest puudest väga vanad. Kuna pinnas pole kasvamiseks soodne, siis jäävad nad kidurateks. Üks poiss küsis puude aastarõngaste kohta ja saime teada, et sageli on need nii kitsad, et ei saagi õieti aru, kus üks lõppeb ja teine algab. 

Järjest rohkem tekkis raja äärde veesilmi. 

Peagi jõudsime laugaste vahele.

Saime teada, et siin rabas ujumist ei soosita, küll aga saab mõnes muus rabas lausa veepalli mängida ja vette hüpata.

Eemalt hakkas paistma torn.

Enne tegime veel lauka äärse peatuse. Vaatasime inimesi mitte pelgavat parti ja Enri rääkis meile rabaveest. Sellest, et siin võib vett juua. See on puhas ja jahutav, aga janu ei kustuta. 

Vee äärde siit minna ei saanud, oleksime sisse vajunud. Enril olid kaasas topsikud raba ja kraaniveega. Lapsed said nende värvi ja tekstuuri võrrelda.

See paik oli pärast retke kuuldud arvamuste poolest laste meelest üks põnevamaid. Nad nimetasid seda surmalõksuks. Igatahes jättis giidi jutt, et temagi vajuks siin üle pea vee alla, lastele sügava mulje. 

Nüüd oli aeg tornist kaugemale vaadata.

Siin küsiti, et kes tahab edasi minna ja kes soovib tagasi pöörata. Otsustasime, et käime natuke mööda kitsast rada ka ja seejärel pöörame tagasi parkla poole.

Kitsal rajal said lapsed käia hanereas. See oli mõne jaoks alguses natuke kõhe. Aga kõik tulid kenasti toime.

Vihma hakkas tasapisi tibama ja meile jõudis järele mees kahe suure ämbriga. Kuna olime enne nii seeni kui maas roomavaid jõhvikaid vaadanud, siis taipasid lapsed kohe, et küllap ta jõhvikale või seenele läheb. 

Siis pöörasime laiemas kohas otsa ümber ja asusime tagasiteele.

Nüüd oli vastutulijaid rohkem, saime rohkem harjutada kõndimist nii ühe- kui kahekaupa.

Taas metsas märkasid osad lapsed, et juured tekitavad teele toreda mustri. Ja et mõned juured on veidi tähtede moodi. 

Nüüd tegime väikese põike vaigutuspuu juurde. Paar last teadsid juba, miks puu selline välja näeb. Enri rääkis, miks vaiku koguti. Liimiga olid kõik nõus aga nätsuna närimine tundus lastele naljakas. 

Vahepeal leidsime võimaluse oma matka pikendada, ent lapsed ei võtnud vedu ja nii me parklasse tagasi kulgesimegi.

Viimased väsinud retkeklised ootasime muidugi ka järgi.

Siin kuulame, mida Enri räägib metsloomadest rabas. Seda, et suured loomad väga sügavale rappa ei lähe. Lapsed tunnevad huvi ilveste vastu. Giid teab, et kuna ilvese peamine toit on metskits ja neid on praegu palju, siis läheb ilvestel hästi. Neil on palju süüa ja ilvestel on kergem hakkama saada. 

Siis saidki tänased jutud räägitud. 

Tänasime giidi.

Soovijad said wc-s käia ja 

nüüd oli aeg maha istuda ja kaasavõetud head-paremat nautida.

Joogiks olid lastel kaasas omad joogipudelid, mida ka rühmas kasutame. Söögiks võtsime kaasa võileivad ja muffinid. Nii saime ilma toidunõudeta kenasti hakkama. Tühjaks saanud võileiva, kurgi ja muffinikarpidesse sai korjatud kommipaberid ja muu tekkinud praht ning see metsa alt kaasa võetud ning lasteaias õigesti sorteeritud.

Enne bussi naasmist märkasime üht ämblikku, kes meie seltsis süüa soovis. Paraku polnud ükski lendav olend tema võrku sattunud. Jätsime ta võrgu puutumata, vaatasime teda natuke niisama ja tegin käe taustal temast pilti. 

Kõhud täis, meel hea, vihm hakkas aina tihedamalt sadama, meie läksime bussi ja sõitsime tagasi oma armsasse lasteaeda. 

Meil oli väga tore rabapäev. Aitäh kõigile, kes sellesse oma panuse andsid!