Et aru anda, kuidas Rakvere Triinu viisik Kauri lasteaias roherännakul käis, tuleb vist alustada koosolekust, mil pidime otsustama, kas me tahame minna Posti tänava lasteaeda ja võtta kaasa muude maade jõuluroogi. Ei! Tegelikult peaks alustama kutsest, mis meie lasteaiale saadeti.
No igatahes kutsusime pärast kutse saamist rohelise kooli töögrupi kokku, et asja arutada.
Ürituse mõte meeldis kohe kõigile. Kuid teatavasti on jõulud lasteaias maailma kiireim aeg, mil ajast jääks väheks vist isegi siis, kui päevas oleks 30 tundi. Arutasime, mis me arutasime ja välja arutasime, et lähme ikka ning valisime välja viieliikmelise esinduse. Järgmiseks esmaspäevaks pidi igaüks otsima toredaid jõuluroogi, et üheskoos välja valida enim meeldiv variant.
Esmaspäeval tulime kokku ja valituks osutus Eda poolt pakutud Põhja-Läti kook nimega Piparkukas. Vaatasime koostisosi ja leppisime kokku, et järgmisel esmaspäeval toob, Ene, kes niikuinii autoga tööle sõites poest mööda vurab, koostisosad kohale. Jaa-jaa. Loomulikult proovime oma ökoloogilise jalajälje võimalikult minimaalse hoida. Paraku keegi eriti koogi valmistamisse ei süüvinud. Nädalavahetusel kodus asja uurides selgus, et kõigepealt tuleb taigen segada ja seda külmas hoida, siis kook valmis küpsetada, kokku ehitada ja uuesti külma panna. Ühesõnaga pea 3 päevane tegemine. Nuujah. Meil oli kaks päeva, nii et Naksitrallide küpsetuskoda hakkas juba esmaspäeva hommiku varastel tundidel tööle. Tiiu segas tainast ja koos Leaga küpsetasid nad ja toimetasid koogi külma. Roheliste liige Valli saabus varem tööle, et Naksi lapsed ikka õue ka minna saaksid. Kui ülejäänud liikmed abi pakkuma jõudsid, olid Naksid juba toimetused lõpetanud ja kook ootas külmikus teisipäevast üritust.
Siinkohal supersuur tänu Nakside tiimile, kes kogu toiduvalmistamise endi õlule võtsid! 
Teisipäevaks selgus, et meie viisikus tuleb teha muudatusi, sest õpetaja Ene sai oma rühma lastega Aqvasse sulistama minna. Vabanenud koha pakkusime staarkokk Leale.
Teisipäeval oli hirmus külm. Selge oli see, et selleks, et kook teel ei külmuks, tuleb kohale minna autoga. Toppisime oma viisiku kõige väikesemasse võimalikku masinasse ja leidsime hõlpsalt parkimiskoha.
Alles nüüd jõudis Leale kohale, et tegemist on õueüritusega. Võõrustajad olid väga lahked ja laenasid Leale mõnusa sooja sinise teki, et ta oma sõrmi ka edaspidi küpsetamiseks kasutada saaks. Aitäh!
Tore on tõdeda, et samasuguseid roogi ei tehtudki. Meie rõõmuks olid paljud valinud soolased suupisted. Samuti saime juua sooja teed. Kas Keenia või tavalist. Lõkkel podises Rootsi glögi.
Lõkke kõrval õunapuul maitsesid siidisabad puusse jäänud külmunud õunu. Tervitussõnad öeldi Keenia tee termose juures.
Maitsmist alustasime Rohuaia lasteaia pakutud Prantsusmaa Quiche Lorraine'st. See oli väga hea. Palju maitsvam, kui mitmes Prantsusmaa kondiitrikojas (Mari hinnangul, kes seda kohapeal proovimas käinud on). 
Edasi proovisime tasapisi ära kõik soolased suupisted. -12 kraadi tegi oma töö. Saime näksida näiteks külmunud kurgikaunistusi. Kui šokolaadipudinguni jõudsime, oli see täiesti jääs. Aga ikka väga maitsev.
Seda, mida kõike me proovisime, näeb allolevatelt piltidelt. Vaatamata kiirele ajale oli tegemist väga ägeda roheretkega, mis tekitas soovi sarnast üritust kunagi ka oma rühmas või lasteaias läbi viia.
Aitäh toreda küllakutse eest, armsad kaurid! Ja aitäh toredate maitsete ning kogemuste eest, kõikide lasteaedade rohelised rakukesed!
Meie Triinu naised
